PISTOKSAD
PISTOKSTE LÕIKAMINE
Pistoksteks kasutatakse kasvu lõpetanud üheaastaste okste osi. Hästi arenenud, puitunud ning tervetest okstest saab pistoksi lõigata hilissügisest varakevadeni. Sügisel lõigatud pistoksad säilitatakse keldris niiskesse turbasse või liivasse pakitult. Varakevadel ei tohi pistokste tegemisega hilineda, sest puhkenud pungadega okstest valmistatud pistikud juurduvad halvasti. Pistoksi lõigatakse terava noaga, kusjuures alumine lõige tehakse veidi kaldu punga alt ja ülemine lõige risti oksaga viimasest pungast veidi kõrgemalt. Pistoksa pikkus sõltub paljundusmaterjalist ja mustikaliigist, kuid pistikul peab olema vähemaltl 3-4 punga. Liiga lühikesed pistoksad on väikse toitainete varuga ja vähem vastupidavad temperatuuri, niiskuse ja valguse kõikumisele. Pistoksi pistetakse kasvusubstraati kaldu nii, et ainult üks pung jääb mullapinnale.
Foto: Kasvuhoones juurduv pistik juuni kuus (K.Karp)
PISTOKSTE JUURDUMINE
Eesti tingimustes saab aedmustikaid pistokstest juurduma panna küttega kasvuhoonetes. Pistikud pannakse juurduma kasti, kilerulli või kasvuhoones paiknevatesse lavadesse. Parem juurdumine toimub udutamise (õhuniiskus üle 95%) tingimustes 20-25 ºC mulla- ja õhutemperatuuri juures. Kui temperatuur langeb 8ºC või madalamale muutuvad taimed punakaks või purpurseks ning nende areng võib peatuda ja isegi hävida. Optimaalse kasvusubstraadi temperatuuri tagamiseks tuleb paigutada lavade alla küttekaabel, mis soendab paljundusmaterjali ka altpoolt. Pistoksad juurduvad keskmiselt 2 kuud ning sell ajal ei tohi pistikuid väetada. Fotol on näha juunis puitunud pistik, millel on kasvanud võrse, kuid juuri veel ei ole. dAlles siis, kui pistikutele on kasvanud juured, võib alustada väetamist, kuid väetamine tuleb lõpetada 2..3 kuud enne vegetatsiooniperjoodi lõppu. Juurdunud taimi väetatakse 1..2 korda juunis juulis, kusjuures kõige effektiivsem on kastmisväetamine mõne vees lahustuva, marjakultuuridele sobiva kompleksväetisega. Juulikuu teisest poolest alates tuleb istikukaste, -rulle tõsta kasvuhoonest aeg-ajalt välja, harjutades neid välitingumustega ning valmistades ette talvitumiseks. Sügisel, enne püsivate külmade saabumist tuleb istikukastid, -rullid paigutada muldkraavidesse, et vältida kasvusubstraadi liigset läbikuivamist. Istikute ületalve hoidmiseks valitakse tuulte eest kaitstud koht ning jäneste ja kitsede rüüstete vastu kaetakse taimed kuuseokstega. Kevadel võib istikud vajadusel ümber istutada suuremasse potti, et saada sügiseks suuremaid taimi. Teisel kasvuaastal väetatakse taimi 3…4 korda vastavalt nende kasvule. Väetamine lõpetatakse juuli algusega, et taimed lõpetaksid kasvu sügisel õigeaegselt. Teise aasta sügiseks on taimed kasvanud istutuskõlblikuks.
Pistoksteks kasutatakse kasvu lõpetanud üheaastaste okste osi. Hästi arenenud, puitunud ning tervetest okstest saab pistoksi lõigata hilissügisest varakevadeni. Sügisel lõigatud pistoksad säilitatakse keldris niiskesse turbasse või liivasse pakitult. Varakevadel ei tohi pistokste tegemisega hilineda, sest puhkenud pungadega okstest valmistatud pistikud juurduvad halvasti. Pistoksi lõigatakse terava noaga, kusjuures alumine lõige tehakse veidi kaldu punga alt ja ülemine lõige risti oksaga viimasest pungast veidi kõrgemalt. Pistoksa pikkus sõltub paljundusmaterjalist ja mustikaliigist, kuid pistikul peab olema vähemaltl 3-4 punga. Liiga lühikesed pistoksad on väikse toitainete varuga ja vähem vastupidavad temperatuuri, niiskuse ja valguse kõikumisele. Pistoksi pistetakse kasvusubstraati kaldu nii, et ainult üks pung jääb mullapinnale.
Foto: Kasvuhoones juurduv pistik juuni kuus (K.Karp)
PISTOKSTE JUURDUMINE
Eesti tingimustes saab aedmustikaid pistokstest juurduma panna küttega kasvuhoonetes. Pistikud pannakse juurduma kasti, kilerulli või kasvuhoones paiknevatesse lavadesse. Parem juurdumine toimub udutamise (õhuniiskus üle 95%) tingimustes 20-25 ºC mulla- ja õhutemperatuuri juures. Kui temperatuur langeb 8ºC või madalamale muutuvad taimed punakaks või purpurseks ning nende areng võib peatuda ja isegi hävida. Optimaalse kasvusubstraadi temperatuuri tagamiseks tuleb paigutada lavade alla küttekaabel, mis soendab paljundusmaterjali ka altpoolt. Pistoksad juurduvad keskmiselt 2 kuud ning sell ajal ei tohi pistikuid väetada. Fotol on näha juunis puitunud pistik, millel on kasvanud võrse, kuid juuri veel ei ole. dAlles siis, kui pistikutele on kasvanud juured, võib alustada väetamist, kuid väetamine tuleb lõpetada 2..3 kuud enne vegetatsiooniperjoodi lõppu. Juurdunud taimi väetatakse 1..2 korda juunis juulis, kusjuures kõige effektiivsem on kastmisväetamine mõne vees lahustuva, marjakultuuridele sobiva kompleksväetisega. Juulikuu teisest poolest alates tuleb istikukaste, -rulle tõsta kasvuhoonest aeg-ajalt välja, harjutades neid välitingumustega ning valmistades ette talvitumiseks. Sügisel, enne püsivate külmade saabumist tuleb istikukastid, -rullid paigutada muldkraavidesse, et vältida kasvusubstraadi liigset läbikuivamist. Istikute ületalve hoidmiseks valitakse tuulte eest kaitstud koht ning jäneste ja kitsede rüüstete vastu kaetakse taimed kuuseokstega. Kevadel võib istikud vajadusel ümber istutada suuremasse potti, et saada sügiseks suuremaid taimi. Teisel kasvuaastal väetatakse taimi 3…4 korda vastavalt nende kasvule. Väetamine lõpetatakse juuli algusega, et taimed lõpetaksid kasvu sügisel õigeaegselt. Teise aasta sügiseks on taimed kasvanud istutuskõlblikuks.
Haljaspistikud
PISTIKUTE LÕIKAMINE. Paljundusmaterjalinakasutatakse poolpuitunudlehtedega võrseosi. Haljaspistikuid lõigatakse juunis enne jaanipäeva. Kuna haljaspistikud sisaldavad vähe varuaineid on oluline neile jätta mõned lehed, kuid pistiku alumine leht eemaldatakse. Haljaspistikute juurdumise üheks eelduseks on nende veesisaldus. Seega on soovitav lõigata pistikud puitumisstaadiumi alguses ja materjal kogutakse emataimelt varahommikul, kui taimede turgor on kõrge. Lõigatud võrsed pannakse ämbrisse vette ja kaetakse pealt marliga, et lehed ei närbuks. Paljundamiseks on sobilik võrsekeskmine osa, kui kasutatakse ka võrse ülemist osa, kuid siis näpistatakse latv ära. Alumine kaldus lõige tehakse kuni 0,5 cm pungast allpool, ülemine lõige aga kuni 1 cm ülemisest pungast kõrgemalt. Haljaspistikute pikkus on (5) 7-8 cm ning neile jäetakse 2-3 lehte. Juurduma pannakse need istutuskasti või kilerulli.
Foto: Kannaga haljaspistik (K.Karp)
PISTIKUTE JUURDUMINE
Pistikud istutatakse poolkaldu 1,5-2 cm sügavusele ning vahekaugusega 2×4 cm. Abivahendina saab kasutada pikeerpulka, millega tehakse augud ette, vältimaks poolpuitunud pistikute murdumist mulda pistmisel. Pärast istutamist kastetakse, et vesi uhuks substraadi tihedalt ümber pistiku.
Haljaslistikutega paljundamise juures on oluline kõrge õhuniiskuse tagamine kasvuruumis: kasvuhoones, kiletunnelis või lavas (95% ja rohkem). Vastavate seadmete puudumisel piserdatakse pistikuid peenesõelalisest kastekannust või käsipritsist 4…5 korda päevas. Niiskust aitab säilitada ka pistikutele laotatud niiske marli. Lavad hoitakse suletuna kuni juurdumise alguseni ning pärast väikeste juurte tekkimist hakatakse lavasid õhutama. Liigniiskuse vältimiseks rajatakse lava põhja 3-4 cm paksune kruusast või killustikust drenaažikiht, millele laotatakse 10-12 cm paksuselt kasvusubstraat.
Optimaalseks temperatuuriks pistikute juurdumisel loetakse (18)… 25 ºC. Pistikud ei talu otsest päiksekiirgust, seepärast peab kasvuruum paiknema otsese päikese eest varjatud kohas. Kui see pole võimalik, siis saab päikesekiirgust hajutada kasvuhooneklaase valgendades kriidi- või lubjapiimaseguga, samuti saab kasutada spetsiaalset varjutuskangast. Sügisel eemaldatakse kiletunnelid, lavadelt kile või klaas, kasvuhoonetes tõstetakse juurdunud taimekastid või rullid välja. Enne külmade saabumist puistatakse lavadesse saepuru või freesturvast, samuti võib taimi katta kuuseokstega näriliste tõrjeks ja kuivamise vähendamiseks. Taimede kaitseks võib neile ka lund kühveldada. Esimesel aastal haljaspistikust paljundatud taimi ei väetata, kuid teisel aastal on hooldus sarnane pistoksast paljundatud taimedega.
Haljaspistikute tegemisest ja juurdumisest annab ülevaate ka järgnev inglise keelne video.
Foto: Kannaga haljaspistik (K.Karp)
PISTIKUTE JUURDUMINE
Pistikud istutatakse poolkaldu 1,5-2 cm sügavusele ning vahekaugusega 2×4 cm. Abivahendina saab kasutada pikeerpulka, millega tehakse augud ette, vältimaks poolpuitunud pistikute murdumist mulda pistmisel. Pärast istutamist kastetakse, et vesi uhuks substraadi tihedalt ümber pistiku.
Haljaslistikutega paljundamise juures on oluline kõrge õhuniiskuse tagamine kasvuruumis: kasvuhoones, kiletunnelis või lavas (95% ja rohkem). Vastavate seadmete puudumisel piserdatakse pistikuid peenesõelalisest kastekannust või käsipritsist 4…5 korda päevas. Niiskust aitab säilitada ka pistikutele laotatud niiske marli. Lavad hoitakse suletuna kuni juurdumise alguseni ning pärast väikeste juurte tekkimist hakatakse lavasid õhutama. Liigniiskuse vältimiseks rajatakse lava põhja 3-4 cm paksune kruusast või killustikust drenaažikiht, millele laotatakse 10-12 cm paksuselt kasvusubstraat.
Optimaalseks temperatuuriks pistikute juurdumisel loetakse (18)… 25 ºC. Pistikud ei talu otsest päiksekiirgust, seepärast peab kasvuruum paiknema otsese päikese eest varjatud kohas. Kui see pole võimalik, siis saab päikesekiirgust hajutada kasvuhooneklaase valgendades kriidi- või lubjapiimaseguga, samuti saab kasutada spetsiaalset varjutuskangast. Sügisel eemaldatakse kiletunnelid, lavadelt kile või klaas, kasvuhoonetes tõstetakse juurdunud taimekastid või rullid välja. Enne külmade saabumist puistatakse lavadesse saepuru või freesturvast, samuti võib taimi katta kuuseokstega näriliste tõrjeks ja kuivamise vähendamiseks. Taimede kaitseks võib neile ka lund kühveldada. Esimesel aastal haljaspistikust paljundatud taimi ei väetata, kuid teisel aastal on hooldus sarnane pistoksast paljundatud taimedega.
Haljaspistikute tegemisest ja juurdumisest annab ülevaate ka järgnev inglise keelne video.