Asukoht
Istandikku ei rajata tiheda liiklusega maantee äärde. Soovitatav kaugus teest on 50-100 m. Fotol on istandik turbaväljal (K.Karp).
Reljeef. Mustikaistandiku asukohaks sobivad tasased või kerge kallakuga maad, kus on talvine püsiv lumekate. Ei sobi lohkudega ala, sest taimed ei talu üleujutust. Lõunakallakul võib lumi sulada liiga vara ja juurestiku ning õite külmakahjustused võivad olla suuremad
Kliimatingimused. Kasvukohana eelistavad mustikapõõsad päikselist ja otseste tugevate tuulte eest kaitstud ala. Suurte istandike puhul on põhja ja ida poole vajalik rajada kaitsehekk. Soe kasvukoht soodustab varasemat kasvu kevadel ja pikemat õiealgmete moodustumise perioodi. Kuigi mustikapõõsaste puhul pole öökülmaoht nii suur kui mustal sõstral, siis tugevad külmad võivad õisi siiski kahjustada. Õisi on võimalik kaitsta hiliste tugevate öökülmade eest vihmutusega või väiksemas istandikus kattelooriga.
Mullastiku tingimused. Mulla suhtes on mustikataim nõudlik ja sellest oleneb suurel määral mustikakasvatuse õnnestumine. Mustikakasvatuseks sobivad kerge lõimisega happelised mullad. Saab kasutada ka raskema lõimisega muldi, mille pH KCl on 5,6 ja enam, kuid siis on vajalik kasutada mulla pH ja õhurežiimi parandamiseks turvast.
Mustikataimed vajavad niiskeid muldi - tugevad produktiivvõrsed saavad areneda küllaldase niiskusega mullas. On aga vajalik, et põhjavee tase jääks vähemalt 30 cm mullapinnast allapoole.
Reljeef. Mustikaistandiku asukohaks sobivad tasased või kerge kallakuga maad, kus on talvine püsiv lumekate. Ei sobi lohkudega ala, sest taimed ei talu üleujutust. Lõunakallakul võib lumi sulada liiga vara ja juurestiku ning õite külmakahjustused võivad olla suuremad
Kliimatingimused. Kasvukohana eelistavad mustikapõõsad päikselist ja otseste tugevate tuulte eest kaitstud ala. Suurte istandike puhul on põhja ja ida poole vajalik rajada kaitsehekk. Soe kasvukoht soodustab varasemat kasvu kevadel ja pikemat õiealgmete moodustumise perioodi. Kuigi mustikapõõsaste puhul pole öökülmaoht nii suur kui mustal sõstral, siis tugevad külmad võivad õisi siiski kahjustada. Õisi on võimalik kaitsta hiliste tugevate öökülmade eest vihmutusega või väiksemas istandikus kattelooriga.
Mullastiku tingimused. Mulla suhtes on mustikataim nõudlik ja sellest oleneb suurel määral mustikakasvatuse õnnestumine. Mustikakasvatuseks sobivad kerge lõimisega happelised mullad. Saab kasutada ka raskema lõimisega muldi, mille pH KCl on 5,6 ja enam, kuid siis on vajalik kasutada mulla pH ja õhurežiimi parandamiseks turvast.
Mustikataimed vajavad niiskeid muldi - tugevad produktiivvõrsed saavad areneda küllaldase niiskusega mullas. On aga vajalik, et põhjavee tase jääks vähemalt 30 cm mullapinnast allapoole.
Kasvatustehnoloogia
Kasvatustehnoloogia valik sõltub mustikaliigist ja kasvukohast. Eestis tootmisistandikesse sobivate poolkõrgete ja madalate sordirühmade taimede kasvuiseloom on erinev ja seda on oluline arvestada kasvatustehnoloogia valikul.
Madala kasvuga mustikataimed kasvavad esimestel aastatel põõsana. Hiljem põõsas laieneb ning risoomidega levides katab lõpuks üsna suure ala. Seetõttu on seda liiki otstarbekas kasvatada eelkõige freesturbaväljadel, kus mõne aastaga taimed katavad kogu pinna. Mineraalmullal kasvatades sõltub taimede levimise kiirus oluliselt kasvutingimustest. Mulla segamisel turbaga on taimede paljunemine kiirem. Vaatamata sellele, on siiski ka multšimine taimede kasvuks vajalik. Sobivad on orgaanilised multšid.
Poolkõrge kasvuga mustikasortide taimed kasvavad põõsana ja nende puhul võib lisaks orgaanilistele multšidele kasutada ka sünteetilisi multše nagu kile või peenravaip. Fotol (K.Karp) on näha istandik, kus 'Northblue' taimede vahele istutati maasikad eesmärgiga saada saaki ka siis, kui mustikataimed veel märkimisväärset saaki ei anna. Mustikapõõsaid saab vähem sobivas kasvukohas kasvatada edukalt turbapeenras. Samuti saab ka ahtalehist mustikat kasvatada kilemultšiga ja turbapeenras. Sel juhul on aga soovitatav kasutada sorte, sest seemikute saagitase on ebaühtlane ja hiljem saagist saadud tulu ei kata suuremaid investeeringuid istandiku rajamisel.
Madala kasvuga mustikataimed kasvavad esimestel aastatel põõsana. Hiljem põõsas laieneb ning risoomidega levides katab lõpuks üsna suure ala. Seetõttu on seda liiki otstarbekas kasvatada eelkõige freesturbaväljadel, kus mõne aastaga taimed katavad kogu pinna. Mineraalmullal kasvatades sõltub taimede levimise kiirus oluliselt kasvutingimustest. Mulla segamisel turbaga on taimede paljunemine kiirem. Vaatamata sellele, on siiski ka multšimine taimede kasvuks vajalik. Sobivad on orgaanilised multšid.
Poolkõrge kasvuga mustikasortide taimed kasvavad põõsana ja nende puhul võib lisaks orgaanilistele multšidele kasutada ka sünteetilisi multše nagu kile või peenravaip. Fotol (K.Karp) on näha istandik, kus 'Northblue' taimede vahele istutati maasikad eesmärgiga saada saaki ka siis, kui mustikataimed veel märkimisväärset saaki ei anna. Mustikapõõsaid saab vähem sobivas kasvukohas kasvatada edukalt turbapeenras. Samuti saab ka ahtalehist mustikat kasvatada kilemultšiga ja turbapeenras. Sel juhul on aga soovitatav kasutada sorte, sest seemikute saagitase on ebaühtlane ja hiljem saagist saadud tulu ei kata suuremaid investeeringuid istandiku rajamisel.
Multši mõju. Edukaks mustikakasvatuseks on multš vajalik. Fotol on toodud kile- , turba- ja saepurumultsid (K.Karp)
Levinumad multšid on kile, koorelaast ja turvas. Multšivalik sõltub mullast. Raskema lõimisega mullas tekib kilemultši puhul õhupuudus. Multši valik mõjutab ka tootmiskulusid. Kileviljelusel tehakse kulutused multšile enne istandiku rajamist, teiste multšide puhul jaotuvad need järgnevatele aastatele, kuid kulutused on mõlemal juhul enamasti võrdsed.
Multšide laotamise ajad on erinevad:
- Multš konserveerib pinnase niiskust, takistades vee aurumist pinnasest (10 – 25 % vähem niiskuskadu).
- Võimaldab ära hoida umbrohu kasvu. Orgaaniliste multšide puhul takistab umbrohtude kasvu küllaldase paksusega multši kiht. Seega on otstarbekas aastati multši lisada.
- Mustikataimede juured on haprad ja suhteliselt pinnale lähedal. Multši kasutamine säilitab ühtlasema pinnatemperatuuri kevadel ja sügisel ning soojemana talvel.
- Orgaaniliste multšidega on võimalik mullareaktsiooni happelisemaks muutmine ja samal ajal lisandub ka orgaanilist ainet.
- Marjad on puhtad, sest multši kasutamine takistab pinnase sattumist marjadele.
- Orgaanilised multšid parandavad lagunedes pinnase struktuuri, lisades sinna ka toitaineid. Samuti hoiab multš ära kooriku tekke pinnase pealmisele kihile (savisel pinnasel paraneb õhustus, liivasel paraneb niiskuse säilitamine)
Levinumad multšid on kile, koorelaast ja turvas. Multšivalik sõltub mullast. Raskema lõimisega mullas tekib kilemultši puhul õhupuudus. Multši valik mõjutab ka tootmiskulusid. Kileviljelusel tehakse kulutused multšile enne istandiku rajamist, teiste multšide puhul jaotuvad need järgnevatele aastatele, kuid kulutused on mõlemal juhul enamasti võrdsed.
Multšide laotamise ajad on erinevad:
- Orgaanilised multšid (turvas, koorelaast jne) pannakse pärast taimede istutamist. Kui kasutatakse saepuru, on taimele niiskuse ja õhustatuse paremaks tagamiseks soovitav sinna hulka lisada hakkepuidu tükke.
- Sünteetilised multšid (kile, peenravaip, kattekangas jne.) laotatakse mullale enne taimede istutamist.
Mullaparandamine turbaga ja kilemultš
Fotol on näha mustikakasvatuses enam levinud tehnoloogiat: must kilemultš turbaga segatud mullal (K.Karp). Kevadel pärast 2-3 kordset kultiveerimist ja enne kilepanekut koristatakse vajadusel kivid. Nagu eelpool märgitud, on mustikakasvatuses oluliseks mullaparandajaks turvas. Turba lisamisel mulda aetakse enne turba laotamist kultiveeritud maale vaod. Üle kahe vao (mis jäetakse turbata) puistatakse kärult turvas, kusjuures vaod on vajalik täita kuhjaga (vt foto - kile pandi käsitsi, seetõttu pole näha tühje vagusid). Seejärel laotatakse kile spetsiaalse kilepanekumasinaga. Selleks tööks valitakse jahe ilm. Sooja päiksepaistelise ilmaga laotatud kile venib ja hiljem võib rebeneda. Kui istandik rajatakse tilkniisutusega, siis samaaegselt pannakse ka niisutussüsteem. Hektarile kulub keskmiselt 350-400 kg 1,20 m laiust kilet. Kui muld on siiski üsna kivine ja pärast kilepanekut punnitavad kile all teravad muhud, siis vajutatakse kivid mulda. Sel juhul jahedaga pingutuv kile ei rebene. Lisaks levinud maasikakilele sobivad multšiks ka erinevad kattekangad. Võib kasutada ka valget kilet, kuid sel juhul on taimede algareng aeglasem. Pärast kilepanekut peavad olema moodustunud korralikud umbes 15 cm kõrgused peenrad. Vajalik on arvestada sellega, et peenra kõrgus säiliks ka peenravahedes koorepuru või saepuru multši kasutamisel. Madala peenra puhul on oht kahjustustele seisva vee tõttu. Veel kõrgemate peenrate puhul võib meie tingimustes esineda juurte külmakahjustusi. Seega on väga oluline kilepanekumasina õige reguleerimine.
ISTUTAMINE
Istikud. Istandiku rajamisel võib kasutada ühe-aastaseid kasseti-, kahe-aastaseid potitaimi või kilerullides taimi (vt foto K.Karp). Kui istiku oksad ei ole korralikult harunenud, siis lõigatakse oksad 5-10 cm pikkuseks, soodustamaks uute okste kasvu. Kasvuhoones kasvatatud taimed vajavad enne avamaale istutamist karastamist ja kasvukohale istutatakse pärast öökülmade ohu möödumist. Septembris enam ei ole soovitatav istandikku rajada, kuna oht talvekahjustusteks on sel juhul suurem. Potid või kassetid uputatakse enne istutust korraks vette, et mullapall oleks täielikult märg.
Kileaugud. Kolm- või nelinurksed kileaugud võib lõigata noaga ja suurema istanduse puhul pikema varre otsa konstrueeritud lõikuriga. Lõigatakse jaheda ilmaga, sest palavaga on kile veniv. Hiljem, kui taimed on suuremad, võib kileauku laiendada.
Vahekaugused. Taimede vahekauguseks peenras jäetakse 1 m ja taimed istutatakse natuke sügavamale, kui nad seni kasvasid. Ridade vahe on soovitatav vähemalt 1,20 m.
Istustusjärgne väetamine. Kevadise istutamise korral väetatakse enne multšimist, kuid suve teisel poolel istutatud taimi väetatakse järgmisel aastal. Sobivasse mulda istutamisel väetatakse ainult lämmastikväetisega. Turbaga segatud mulda istutatud taimi väetatakse suurema lämmastiku sisaldusega kompleksväetisega.
Kileaugud. Kolm- või nelinurksed kileaugud võib lõigata noaga ja suurema istanduse puhul pikema varre otsa konstrueeritud lõikuriga. Lõigatakse jaheda ilmaga, sest palavaga on kile veniv. Hiljem, kui taimed on suuremad, võib kileauku laiendada.
Vahekaugused. Taimede vahekauguseks peenras jäetakse 1 m ja taimed istutatakse natuke sügavamale, kui nad seni kasvasid. Ridade vahe on soovitatav vähemalt 1,20 m.
Istustusjärgne väetamine. Kevadise istutamise korral väetatakse enne multšimist, kuid suve teisel poolel istutatud taimi väetatakse järgmisel aastal. Sobivasse mulda istutamisel väetatakse ainult lämmastikväetisega. Turbaga segatud mulda istutatud taimi väetatakse suurema lämmastiku sisaldusega kompleksväetisega.