Kandeealine istandik
Tolmeldajad
Mustikaistandust võib lugeda kandeealiseks pärast 3. või 4. aastat, sõltuvalt istutatud taimede vanusest. Kõrge saagikuse ja kvaliteetsete viljade saamiseks erinevate seemikutega rajatud ahtalehise mustika istandikus on oluline mustikaõite risttolmlemine, mis on võimalik ainult putukatega. Mustikatel on ümberpööratud kellukjad õied, milles tolmukad on lühemad kui emakas (vt foto M. Noormets). Eestis on mustikaistandikes peamisteks tolmeldajateks meemesilased ja kimalased. Paremateks tolmeldajateks peetakse kimalasi, sest neil on pikemad suised ning nad taluvad jahedamaid ilmastikutingimusi. Endistele freesturbaväljadele rajatud istandikes on valdavalt tolmeldajateks kimalased, kusjuures täheldatud on ka mitmeid haruldasi kimalaseliike, sest looduslike rabamaastike lähedus tagab liigirikkuse. Samas meemesilasi nendes istandikes praktiliselt ei esine. Õitsemise ajal peaks istandikus olema aga nii kimalasi, kui ka mesilasi, sest kimalased on aktiivsemad hommikul ja õhtul, mesilased aga eelistavad ainult päevast aega. Meemesilased lendavad, kui temperatuur on tõusnud üle 15 oC ning nad eelistavad päikesepaistelist ilma, kuid kimalased lendavad juba 5 oC juures ja ka pilves ning tuulise ilma ning isegi uduvihmaga.
Eestis on enamikes piirkondades küllaldaselt looduslikke tolmeldajaid ja seetõttu saab mustikaid kasvatada lisatolmeldajateta. Poolkõrged mustikasordid on iseviljastuvad ja ei vaja risttolmlemist. Tolmlemine mõjutab aga saagi valmimist – isetolmlemise puhul on saak hilisem kui risttolmlemisega. Saagi suuruses olulisi erinevusi ei ole.
Mustikaistandust võib lugeda kandeealiseks pärast 3. või 4. aastat, sõltuvalt istutatud taimede vanusest. Kõrge saagikuse ja kvaliteetsete viljade saamiseks erinevate seemikutega rajatud ahtalehise mustika istandikus on oluline mustikaõite risttolmlemine, mis on võimalik ainult putukatega. Mustikatel on ümberpööratud kellukjad õied, milles tolmukad on lühemad kui emakas (vt foto M. Noormets). Eestis on mustikaistandikes peamisteks tolmeldajateks meemesilased ja kimalased. Paremateks tolmeldajateks peetakse kimalasi, sest neil on pikemad suised ning nad taluvad jahedamaid ilmastikutingimusi. Endistele freesturbaväljadele rajatud istandikes on valdavalt tolmeldajateks kimalased, kusjuures täheldatud on ka mitmeid haruldasi kimalaseliike, sest looduslike rabamaastike lähedus tagab liigirikkuse. Samas meemesilasi nendes istandikes praktiliselt ei esine. Õitsemise ajal peaks istandikus olema aga nii kimalasi, kui ka mesilasi, sest kimalased on aktiivsemad hommikul ja õhtul, mesilased aga eelistavad ainult päevast aega. Meemesilased lendavad, kui temperatuur on tõusnud üle 15 oC ning nad eelistavad päikesepaistelist ilma, kuid kimalased lendavad juba 5 oC juures ja ka pilves ning tuulise ilma ning isegi uduvihmaga.
Eestis on enamikes piirkondades küllaldaselt looduslikke tolmeldajaid ja seetõttu saab mustikaid kasvatada lisatolmeldajateta. Poolkõrged mustikasordid on iseviljastuvad ja ei vaja risttolmlemist. Tolmlemine mõjutab aga saagi valmimist – isetolmlemise puhul on saak hilisem kui risttolmlemisega. Saagi suuruses olulisi erinevusi ei ole.
Kilepeenarde hooldus
Kilepeenarde vahel võib olla rohukamar või hoopis saepuru või puukoor (vt foto). Kileribade vaheline rohukamar niidetakse olenevalt suvetingimustest kord kuus. Liiga kõrge rohu puhul on reavahest taimede kaudu suurem vee aurumine, mis mõjutab ka mustikataimede niiskustingimusi. Kõrge rohuga suureneb õhuniiskus, mis soodustab haiguste levikut. Kõrge rohu puhul levivad ka kahjurid.
Aastatega hakkab kile lagunema ja halveneb ka kilealune mulla õhu- ja niiskusrežiim. Kile eemaldatakse ja mullareaktsiooni ning õhustatuse parandamiseks taimeridades kasutatakse siis orgaanilisi multše, mida järgnevatel aastatel juurde lisatakse.
Aastatega hakkab kile lagunema ja halveneb ka kilealune mulla õhu- ja niiskusrežiim. Kile eemaldatakse ja mullareaktsiooni ning õhustatuse parandamiseks taimeridades kasutatakse siis orgaanilisi multše, mida järgnevatel aastatel juurde lisatakse.
Lõikamine
Kõrge ja poolkõrge mustika kasvatamisel võib alates kuuendast aastast märgata põõsas pruuni värvi lõhenenud koorega vanemaid harunenud oksi, millel on vähe lehti. Tugevate uute okste juurdekasv väheneb. Need tunnused näitavad, et on vajalik alustada põõsaste lõikamisega. Oluline on arvestada asjaoluga, et marju kannavad üheaastased oksad ja nende okste kasvu on võimalik soodustada lõikamisega. Üheks võimaluseks on harvenduslõikus, mille käigus lõigatakse põõsast välja vanad oksad. Orienteeruvalt võib pärast lõikust jääda 4-6 tugevat üheaastast ja 3-6 rikkalikult harunenud mõneaastast oksa. Põõsas peab olema hõreda võraga, sest siis kasvavad kõik marjad heades valgustustingimustes. Harvenduslõikus on töömahukas ja suurema istandiku puhul võib teha noorenduslõikuse. Selle lõikamisviisi puhul lõigatakse varakevadel ära kõik oksad, jättes mõne sentimeetrised tüükad. Tüüka olemasolu pärast lõikust on vajalik põõsa taastumiseks. Lõikamisjärgsel kevadel kastetakse taimi lämmastikurikkama väetislahusega. Sordi 'North Blue' võrsete kasv esimesel kevadel pärast lõikust on näha ka fotol (K.Karp). Liiga tiheda kasvu korral lõigatakse välja nõrgemad võrsed. Ülejärgmisel suvel saab jälle saaki korjata ja kuuendal aastal võib noorendamist korrata. Selliselt kasvatades võib kirjanduse andmetel mustikataimede eluiga olla 30 aastat, kuid Eestis nii pikaajalised kogemused veel puuduvad.
Ahtalehise mustika lõikamine turbaväljadel. Kvaliteetsemat saaki saab taimede niitmisega. Varakevadel niidetakse põõsastel kõik oksad ja alles jäävad ainult tüükad. Soovitav on istandik niita osade kaupa, sest siis ei jää saagita aastat. Taimede kasvu soodustamiseks kastetakse suve alguses taimi lämmastikurikkama väetislahusega. Järgmisel suvel kannavad saaki ühevanused oksad, mis võimaldavad saada ühtlasema valmivusega ja kvaliteediga saaki. Edasi võib niita uuesti pärast saagiaastat või pärast paari saagiaastat. Peab ainult arvestama, et kui saak moodustub üheaastastel hargnemata okstel, on võimalik koristada saak ’kammiga’ või marjakombainiga , mis oluliselt suurendab tööjõudlust. Taimede niitmata jätmisel oksad harunevad ja seetõttu on ’kammiga’ korjamine raske.
Ahtalehise mustika lõikamine turbaväljadel. Kvaliteetsemat saaki saab taimede niitmisega. Varakevadel niidetakse põõsastel kõik oksad ja alles jäävad ainult tüükad. Soovitav on istandik niita osade kaupa, sest siis ei jää saagita aastat. Taimede kasvu soodustamiseks kastetakse suve alguses taimi lämmastikurikkama väetislahusega. Järgmisel suvel kannavad saaki ühevanused oksad, mis võimaldavad saada ühtlasema valmivusega ja kvaliteediga saaki. Edasi võib niita uuesti pärast saagiaastat või pärast paari saagiaastat. Peab ainult arvestama, et kui saak moodustub üheaastastel hargnemata okstel, on võimalik koristada saak ’kammiga’ või marjakombainiga , mis oluliselt suurendab tööjõudlust. Taimede niitmata jätmisel oksad harunevad ja seetõttu on ’kammiga’ korjamine raske.
Taimede asendamine istandikes
Mustikaistandik on väga pikaealine - üle 40 aasta. Seetõttu on otstarbekas hukkunud või kängu jäänud istikud asendada. Istutustööd tutvustab lähemalt inglise keelne film.
|
|
Saagikoristus
Korjamise aeg. Kui viljakest on muutunud siniseks, on vajalik veel nädal, et marjad vajaliku küpsuse ja aromaatsuse saavutaksid. Sel nädalal kasvavad viljad veel 20% ja suureneb aroomiainete ning suhkrute hulk. Valminud mustikad ei varise kergelt ja võivad valminult olla põõsal ca 10 päeva, kuid on ka sorte, mille marjad varisevad kergemini.
Korjamine värskelt raliseerimiseks. Mustikamarjad on küllaltki tugevad, kuid koristusel, sorteerimisel, pakendamisel, transpordil ja säilitamisel on kõige suurem oht marjade muljumiseks. Mustikate marjad on pealt kaetud vahakirmega, mis kaitseb vilju haigustekitajate ja mõneti ka vigastuste eest. Vahakirme ei ole küll erinevatel kloonidel ühesugune, näiteks mustadel marjadel vahakirme puudub ja seega nende välimus ei muutu. Marjade koristamisel ja edasisel käitlemisel tuleb vältida vahakirme mahakulumist (-hõõrdumist). Vahakirmeta marjad tunduvad välisel vaatlemisel märjana, läigivad - sellised viljad ei ole hea kaubandusliku väljanägemisega ja säilivad halvasti. Vahakirme paremaks säilitamiseks tuleb marju võimalikult vähe liigutada, valada ühest anumast teise, marjad peavad olema kuivad, neile ei tohi millegagi peale suruda jne. Löähtuvalt eelnevast tuleb korajata värskelt realiseerimisel marjad kohe karpidesse, milles marjad hiljem müüakse (vt foto K.Karp)
Marju saab koristada käsitsi, kusjuures võimalik on ka spetsiaalsete „marjakammide“ kasutamine, ning mehhaniseeritult. Üheks olulisemaks probleemiks on mehhaaniliste vigastuste vältimine marjade koristamisel. Ülevalminud marjad on pehmemad ja seepärast esineb nende koristamisel rohkem vigastusi. Saak on soovitatav korjata vara hommikul, kui on veel jahedam, sest siis säilivad marjad paremini ja on ka raskemad. Kui saagikoristus toimub väga palava ilmaga, siis marjad kuumenevad liigselt, muutuvad pehmeks ning on kergesti vigastatavad. Võimaluse korral korjatakse marju hommikul või õhtupoolikul, vältida tuleks marjade korjamist keskpäeval, kui õhutemperatuur on kõrgem. Samas koristatavad marjad peavad olema kuivad, et vältida vahakirme kadumist viljadelt ja seeläbi kiiremat riknemist. Mõningaid nõuandeid korjamise kohta.
Korjamine värskelt raliseerimiseks. Mustikamarjad on küllaltki tugevad, kuid koristusel, sorteerimisel, pakendamisel, transpordil ja säilitamisel on kõige suurem oht marjade muljumiseks. Mustikate marjad on pealt kaetud vahakirmega, mis kaitseb vilju haigustekitajate ja mõneti ka vigastuste eest. Vahakirme ei ole küll erinevatel kloonidel ühesugune, näiteks mustadel marjadel vahakirme puudub ja seega nende välimus ei muutu. Marjade koristamisel ja edasisel käitlemisel tuleb vältida vahakirme mahakulumist (-hõõrdumist). Vahakirmeta marjad tunduvad välisel vaatlemisel märjana, läigivad - sellised viljad ei ole hea kaubandusliku väljanägemisega ja säilivad halvasti. Vahakirme paremaks säilitamiseks tuleb marju võimalikult vähe liigutada, valada ühest anumast teise, marjad peavad olema kuivad, neile ei tohi millegagi peale suruda jne. Löähtuvalt eelnevast tuleb korajata värskelt realiseerimisel marjad kohe karpidesse, milles marjad hiljem müüakse (vt foto K.Karp)
Marju saab koristada käsitsi, kusjuures võimalik on ka spetsiaalsete „marjakammide“ kasutamine, ning mehhaniseeritult. Üheks olulisemaks probleemiks on mehhaaniliste vigastuste vältimine marjade koristamisel. Ülevalminud marjad on pehmemad ja seepärast esineb nende koristamisel rohkem vigastusi. Saak on soovitatav korjata vara hommikul, kui on veel jahedam, sest siis säilivad marjad paremini ja on ka raskemad. Kui saagikoristus toimub väga palava ilmaga, siis marjad kuumenevad liigselt, muutuvad pehmeks ning on kergesti vigastatavad. Võimaluse korral korjatakse marju hommikul või õhtupoolikul, vältida tuleks marjade korjamist keskpäeval, kui õhutemperatuur on kõrgem. Samas koristatavad marjad peavad olema kuivad, et vältida vahakirme kadumist viljadelt ja seeläbi kiiremat riknemist. Mõningaid nõuandeid korjamise kohta.
Kännasmustika saagi korjamine
Kännasmustika saagikorjamise kohta Eesti tingimuses andmed puuduvad ja seetõttu on aluseks võetud katsetulemused. Esimese saagikorjega võib arvestada 16. juuli paiku. Katseistandikus korjati marju üheksal korral ja viimane korje oli septembri keskel. Ühe sordi taimi korjati 4-7 korral. Hiliseima valmivusega oli sort ’Carolina Blue’ - esimene korje toimus 9. augustil ja viimane 12. septembril. Ühe sordi saaki koristati 4-6 korral. Kogusaagiks taime kohta saadi 100…924 g. Kõige saagikamad oli ’Denise Blue’ põõsad, mille puhul hektari saagikuseks võib arvestada 6,5 t/ha. Selle sordi puhul venis saagiperiood ka kõige pikemaks, kestes isegi 7 nädalat.