MUSTIKAD ehk tähemarjad
Indiaanlased ja mustikad
Põhja-Ameerikas kasvavaid mustikaid kutsusid indiaanlased tähemarjadeks nende tähekujulise mustri järgi, mis jäi õiekroonist marja tipule. Indiaani legend räägib, et näljahäda ajal kui lapsed olid suremas, saatis Suur Vaim lastele näljast pääsemiseks öötaevast tähemarju (http://whatscookingamerica.net/Fruit/BlueberryHints.htm). Indiaanlased korjasid mustikaid loodusest suurel hulgal, suitsetasid ja kuivatasid neid talveks. Kohati olid mustikad neile toiduratsiooni oluliseks osaks. Ka Ameerikasse sisserändajad hakkasid pärismaalaste eeskujul mustikaid suurel hulgal korjama ja kasutama nii toiduks, kui ka ravimtaimena. Indiaanlased panid tähele, et metsapõlengute järel kanada- ja ahtalehise mustika saak suurenes tunduvalt. Marjamaade parandamiseks hakkasid indiaanlased hea katvusega mustikaalasid ka teadlikult aeg-ajalt üle põletama.
Mustikaid hakkasid hindama ka uusasukad
Alates 1880. aastast sai mustikate korjamine ja turustamine arvestatavaks sissetulekuallikas paljudele Nova Scotia (Kanada) elanikele, kes hakkasid organiseerima marjade korjamist ja turustamist. Mustikaid oli juba ennegi korjatud äri eesmärgil, sest 1866. aastal Ameerika Kodusõjas kuulusid mustikahoidised sõdurite toidupajukisse.
Põhja-Ameerikas kasvavaid mustikaid kutsusid indiaanlased tähemarjadeks nende tähekujulise mustri järgi, mis jäi õiekroonist marja tipule. Indiaani legend räägib, et näljahäda ajal kui lapsed olid suremas, saatis Suur Vaim lastele näljast pääsemiseks öötaevast tähemarju (http://whatscookingamerica.net/Fruit/BlueberryHints.htm). Indiaanlased korjasid mustikaid loodusest suurel hulgal, suitsetasid ja kuivatasid neid talveks. Kohati olid mustikad neile toiduratsiooni oluliseks osaks. Ka Ameerikasse sisserändajad hakkasid pärismaalaste eeskujul mustikaid suurel hulgal korjama ja kasutama nii toiduks, kui ka ravimtaimena. Indiaanlased panid tähele, et metsapõlengute järel kanada- ja ahtalehise mustika saak suurenes tunduvalt. Marjamaade parandamiseks hakkasid indiaanlased hea katvusega mustikaalasid ka teadlikult aeg-ajalt üle põletama.
Mustikaid hakkasid hindama ka uusasukad
Alates 1880. aastast sai mustikate korjamine ja turustamine arvestatavaks sissetulekuallikas paljudele Nova Scotia (Kanada) elanikele, kes hakkasid organiseerima marjade korjamist ja turustamist. Mustikaid oli juba ennegi korjatud äri eesmärgil, sest 1866. aastal Ameerika Kodusõjas kuulusid mustikahoidised sõdurite toidupajukisse.
Mustikaäri laienemine
Suurim ahtalehise mustika marjade eksportija maailmas on Kanada.
Kui varem oli mustikamaa teiste kultuuride viljelemiseks kõlbmatu ja seetõttu vähe hinnatud, siis hiljem vaated mustikamaadele muutusid. Mustikaäriga tegelevad inimesed ostsid kokku mustikaalasid, palkasid korjajaid ja marjad müüdi algul lähiümbruse linnades, hilisematel aastatel, kui transport ja hoiutingimused paranesid juba ka Kanada ja USA suurlinnades. Ahtalehise ja kanada mustika tööstuslik korjamine saigi alguse just Kanada Nova Scotia provintsist ja USA Maine`i osariigist. XX sajandi esimesel kümnendil muutus üha aktuaalsemaks mustikaalade hooldus selleks, et saada paremat saaki.
Peamiseks hooldusvõtteks oli ja on mustikaalade teatud aastate järel ülepõletamine, mille kohta on teksti lõpus toodud ka fim. Kanada Maade ja Metsade Valitsusele valmistas suurt peavalu üha laienev mustikaalade ülepõletamine, sest tuli väljus tihti kontrolli alt ja väga suur ala metsi põles lihtsalt maha. 1925. aastal viidi läbi katse kontrollimaks, kas mustikaalade ülepõletamine on ikka hädavajalik. Selgus, et tuli parandas saaki oluliselt ning põletamise järel kolmandal aastal hakkas saagikus jälle langema. Põletamine pidi olema vaid pinnapealne. Pinnasesse tunginud tuli hävitas maapinna ligidal olevad risoomid ja ka huumusekihi, mille tagajärjel saak mitte ei suurenenud vaid vähenes. Võrsete taastumine toimub tavaliselt 2-3 cm pikkuse säilinud oksaosa uinuvatest pungadest, seetõttu on oluline, et maapinnalähedane osa oksast säiliks. Siit peale hakati lubama mustikamaade põletamist varakevadel lubade alusel ja tulevalvurite kohalolekul. Kontrolli alt väljunud tulekahjude arv vähenes sellega tunduvalt. Tulekahjude vähendamiseks soovitati riigiametnike poolt ka marjamaade noorendamiseks ja muude metsataimede hävitamiseks põletamise asemel niitmist ja karjatamist. Soovitati ka väetiste kasutamist, et suurendada saaki. Ometi on siiski marjaalade varakevadine põletamine jäänud siiani kõige populaarsemaks ja efektiivsemaks istandiku noorendamise meetodiks. Mustikamaid võib korraliku hooldamise korral pärandada põlvest põlve. Ahtalehise ja kanada mustika kasvatusest on saanud nii Kanadas kui ka USA Maine `i osariigis arvestatav tööstusharu, mis annab tööd tuhandetele.
Järgnev film näitab ahtalehise mustikataimede põletamist saagijärgsel aastal.
Kui varem oli mustikamaa teiste kultuuride viljelemiseks kõlbmatu ja seetõttu vähe hinnatud, siis hiljem vaated mustikamaadele muutusid. Mustikaäriga tegelevad inimesed ostsid kokku mustikaalasid, palkasid korjajaid ja marjad müüdi algul lähiümbruse linnades, hilisematel aastatel, kui transport ja hoiutingimused paranesid juba ka Kanada ja USA suurlinnades. Ahtalehise ja kanada mustika tööstuslik korjamine saigi alguse just Kanada Nova Scotia provintsist ja USA Maine`i osariigist. XX sajandi esimesel kümnendil muutus üha aktuaalsemaks mustikaalade hooldus selleks, et saada paremat saaki.
Peamiseks hooldusvõtteks oli ja on mustikaalade teatud aastate järel ülepõletamine, mille kohta on teksti lõpus toodud ka fim. Kanada Maade ja Metsade Valitsusele valmistas suurt peavalu üha laienev mustikaalade ülepõletamine, sest tuli väljus tihti kontrolli alt ja väga suur ala metsi põles lihtsalt maha. 1925. aastal viidi läbi katse kontrollimaks, kas mustikaalade ülepõletamine on ikka hädavajalik. Selgus, et tuli parandas saaki oluliselt ning põletamise järel kolmandal aastal hakkas saagikus jälle langema. Põletamine pidi olema vaid pinnapealne. Pinnasesse tunginud tuli hävitas maapinna ligidal olevad risoomid ja ka huumusekihi, mille tagajärjel saak mitte ei suurenenud vaid vähenes. Võrsete taastumine toimub tavaliselt 2-3 cm pikkuse säilinud oksaosa uinuvatest pungadest, seetõttu on oluline, et maapinnalähedane osa oksast säiliks. Siit peale hakati lubama mustikamaade põletamist varakevadel lubade alusel ja tulevalvurite kohalolekul. Kontrolli alt väljunud tulekahjude arv vähenes sellega tunduvalt. Tulekahjude vähendamiseks soovitati riigiametnike poolt ka marjamaade noorendamiseks ja muude metsataimede hävitamiseks põletamise asemel niitmist ja karjatamist. Soovitati ka väetiste kasutamist, et suurendada saaki. Ometi on siiski marjaalade varakevadine põletamine jäänud siiani kõige populaarsemaks ja efektiivsemaks istandiku noorendamise meetodiks. Mustikamaid võib korraliku hooldamise korral pärandada põlvest põlve. Ahtalehise ja kanada mustika kasvatusest on saanud nii Kanadas kui ka USA Maine `i osariigis arvestatav tööstusharu, mis annab tööd tuhandetele.
Järgnev film näitab ahtalehise mustikataimede põletamist saagijärgsel aastal.